Ainekood: FLAJ.03.122, 4 AP-d

Õppejõud: Enn Küng

Eesti ajaloo suunamoodul (sügis 2006)

Programm ÕIS-is

27.09.2006

Bunge (?), tegutses 19saj keskel. V. Peep "Pilguheit Eesti kohtute arnegule", ajakiri Kleio

Linnade kapitleerumistingimustega sõilitati seisulikud omavalitsused ja kohtukorraldus. See tähendas, et Rootsiaegne kohtukorraldus säilis 18. sajandi vältel, va asehalduskord. Kohtusüsteem oli üles ehitatud seisustele, mistõttu aadel kontrollis selles suhtes kõiki alumisi kihte.

Alam-astme kohus Eestimaal maakohus, Liivimaal meeskohus (või vastupidi?). Neisse oli valitud kohaliku aadli hulgast kohtunik, tal 2 kaasistujat. Eestimaal nimetas kohtuniku ülemmaakohus, Liivimaal valiti maapäeval. Eestimaal kohtud tallinnas, Liivimaal maakonnakeskustes.

Mees ja maakohtute kompetentsi kuulusid talupoegade ja mitteaadlike tsiviil ja kohtu asjad ning aadli pisemad tsiviilasjad. Aadli maaa- ja kriminaalküsimused lahendati kõrgematel astmetel.

Linnade magistraalkohtute alluvuses foogtikohtud. Magistraalkohus on raekohus, töö toimub raehärrade juhtimisel. Väiksemates asulates alluvus mõnele mees- või maakohtule.

Ülemastmeteks Eestimaal ülemmaakohus, Liivimaal õuekohus. Ülemkohtu moodustas Eestimaal maanõunike kolleegium kogu koosseisus, lisaks kindralkuberner, kes vahel ei viitsinud kohal käia. Kuna tööd palju siis selle alluvuses omakorda alam-maakohus, kus kõik meeskohtute liikmed ja adrakohtunikus, juhtis rüütelkonna peamees. Pädevuss kuulusid väiksemad võlanõuded, mida sai ülespoole edasi kaevata.

Riia õuekohus moodustus presidendist, 11nest aadel-kaasistujast, kelle kutsus õuekohus ise. (Rootsi ajal Tartus) Pädevus kõik kriminaal- ja kinnistuasjad ning tsiviilasjad, mille vaidlusobjekt > 200 rubla.

Mõlema ülemkohtu vaidlus konsistooriumiga, küsimusteks abielulahutused ja -rikkumised. Liivimaa asjad hakkasid minema Peterburi justiitskolleegiumi, Eestimaal moodustati apellatsioonikohus, kus 4 aadlikku ja 4 vaimumlikku.

Kõik Liivimaa instantsid vajasid kindralkuberneri kinnitust, Eestimaal mitte.

Küsimus nii Eestimaal, kui Liivimaal, et kas provintsistvälja võib apelleerida. Mingid ideed, aga lõpuks luuakse Peterburi Eestimaa ja Liivimaa asjade justiitskollegium, millele allusid nii Tallinna, Riia kui Narva magistraalid ning Eestimaa apellatsioonikohus.

Edasi võis veel senatisse kaevata, kuid piduriks oli venekeele oskamatus, eriti kui materjale oli palju. Liivlased olid üldiselt altimad Peterburis käima, Eestlased suht vähe.

Lisaks kohtukorraldusele säilis õiguggüsteem ning vene ajal isegi võeti üle seadusemuudatusi Rootsis.

Liivimaal ja Eestimaal mingid algatused 1730-40ndatel õiguskorraldust muuta (või mingeid aluseid ümber korraldada või mis iganes), kuid Jelizaveta blokeeris need ära, kuna ei tahtnud aadli õigusi laiendada. Uus lootus Katariina II ajal, kui saadeti mingeid materjale Peterburi, need olid aga vales keeles ja keegi ära ka ei tõlkinud ning midagi neist ei tulnud.

Surmanuhtlus kaotati millalgi.

Silla- ja adrakohtud tegelesid politseiliste ülesannetega: sildade ja teede järelvalve, et oleks sõjaväe ülemarsiks valmis, kui vaja, ning püüdsid ärajooksud talupoegi.

Kohtusüsteem andis noortele aadlikele trepi, kus end teostada.

Professionaliseerumine: osa aadlikest hakkas õigsloomega üldisemas mõttes tegelema.

Linnad

Raimo Pullat ja ta mingi raamat.

17. sajandi lõpul Eesti aladel 7 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Valga, Kuressaare, Haapsalu, mis olid saanud vastavad privileegid ülaltpoolt, so maahärradelt või Rootsi võimudelt. Need privileegid andsid administratiiv-, kohtu- ja majandusautonoomia. Linnal oli oma raad, kodanik- ja elanikkond, kelle majandustegevus olki peaasjalikult kaubandus ja käsitöö.

Lisak 7 linnale 4 varasemat, mis olid oma õigused kaotanud: Viljandi, Rakvere, Paide, Lihula, mis olid aja jooksul läänistatud eraisikuile ja minetanud oma õigused. Vaatamata püüdlustele nihkusid nende endised kodanikud agraarsektorisse. Linnaõiguste säilitamiste püüded, ehk vastavad palvekirjad hea allikas ajaloo uurimiseks.

Haapsalu oli 1625 läinud perekond Dellabardide valdusesse ning seal säilis majanduslik iseseisvus, raadi laiali ei saadetud ja jäi linnaks.

Suuremad alevid Põltsamaa, Keila.

Linnarahvastiku dünaamika

Linnad said Põhjasõja ajal nii füüsilises kui majanduslikus mõttes kannatada, eriti nälja ajal 1710-12. Riia linnas suri 2/3, Tallinnas, Pärnus veel hullem. Lisaks katkule purustused. Eestimaa linnarahvastik sõja lõpul oli 5000, 1720ndatel 10 000, 1782 23 000, mil kogu Eesti ala elanikkond 470 905, linnastus 5%, Läti alal 12,3%. 1783 Riias 30 000 elanikku. Tallinna näide, kus elanike arv aeglaselt kasvas.

1757-58 külm ja karm talv, järgnev ikaldus ning 7aastane sõda.

17. sajandi lõpp Tarus 1427 elanikku, 1707 uuesti umbes samapalju 1456. Suurimad kannatused 1707-8 toimunud küüditamised Venemaale, kuna oldi veendunud, et linn läheb Rootsile tagasi (Poltaavat polnud olnud). Sellest korralik ülevaade Friedrich Bienmanni poolt. 18. mail viidi Moskva piirkonda kõik Rootsi ohvitserid peredega, 50 käsitöölist, 6 kaupmeest - avalögiks. Veebruaris tsaari korraldus kogu elanikkond ümber asustada. 813 saadeti Volgatasse, Kaasanisse ja Velikije [kuskile], 80% olid tsivilistid.

Teine katastroof Tartule 12-17 juuli 1708, mil linnamüür õhku lasti ning kirik maha põletati ("Oh ma vaene Tartu linn"). Küüditatutest tagasi tuli 86 perekonda 1714 aastal (vist), millest võib Taru linna taastamist lugema hakata, mis omakorda sai olema üsna kiire.

11.10.2006

Eelmisest loengust Roseni deklaradsiooni meelde jätta !

Sunnismaisus - talupoegad kinnistatus maa külge, on pärisorjuse määrav omadus. Talupoegade liikumist oli hakatud piirama juba 14. sajandil, lõplikult 16. sajandi I poolel, kaob alles talupoegade vabastamisega. Sunnismaisus otseselt seotud pagemise probleemiga, millega tegelesid nii keskvõim kui rüütelkonnad. Talupojad kasutasid segaduste aegu ära, ning mindi näiteks Petseri kloostri aladele, kust neid oli raske tagas isaada. Loodi [mingil aastal, u 1743] vastav komisjon, kuid õigeusku üle läinud talupoegi üldiselt siiski enam tagasi ei saanud. Petsieri klooster neid tagasi anda ei tahtnud. Komisjoni töö tulemusena naases Liivimaale 14, Eestimaale 104 talupoega, tulemata jäid aga ülejäänud 1100. Pageti veel Rootsi ja Soome, neet ettevõtmised olid keerulisemad ja seetõttu harvemad.

Pagemise probleem võeti üles Liivimaa maapäeval 17.. Vastuvõetud patendi alusel said talupojad hulkujate ülesandmise eest hüvitist. Patent olevat isegi mingit tulemust andnud, täpsemalt aga teadmata. Takistati talupoegade mõisatevahelisi abielusid, kust pastorite mure, kuna mõisnikud soovisid abielusid majanduslikel kaalutlustel.

Katariina II mõju põllumajandusele, ta ideed füsiokraatlikud, nendega seotud üks meesterahvas nimega Thomas Georg Eisen, kes arvas, et vabad talupojad maksavad paremini. Idee tuua Saksamaalt mingeid talupoegi Eestisse, kuid paleepöördega saadeti nad hoopis Volga aladele.

Schultz von Ascherader (?) avaldas oma mõisas Rootsi tüüpi talurahva õiguse, millega talupojad küll mõisniku omad, kuid kohustused reguleeritud ja üles märgitud, talupojad võisid lisaks omada liikuvat vara ning talu pärandada, kui kohustused mõisniku ees korralikult täidetud.

On pakutud, et agraarküsimuse tõstatamine tingitud Katariina II ringreisist, kuid üldiselt oli selline suund Peterburis võetud juba enne, ainult et polnud veel kuju võtnud. Kellegi Browni süüdistused Balti aadli türanniast ja despotismist talupoegade suhtes. Kindralkuberner esitas maapäeval 3 nõudmist: omandiõigus vallasvarale, määrata kindlaks mõisakoormused, piirata kodukari(stus)õigust, see kõik 1765. Rüütelkond lükkas esimese hooga kõik tagasi. Ainukesena keelati talupoegade müümine turul, kubermangust välja ja abikaasade lahutamine. 1765 12 aprill võeti Browni ettepanekud siiski vastu, sest rüütelkondadele anti mõista, et muidu kuninganna ise viib nad ühepooolselt sisse.

Määruste tähendus: esimene kodifitseeritud talupoegade õigus omada vallasvara (kui kõik mõisakoormised täidetud). Raudvara, nagu põllutööriistad ja loomad olid (vist siiski) mõisniku omad. koormisi suurendada ei tohtinud ning talupojad võisid oma mõisnike peale kaevata sillakohtutesse ja edasi, kuid kaebaja sai karistada, kui kaebus põhendamatu. Kodukariõigust piirati (vitstelt piitasdele). Tegemist oli esimeste ermõisate seadustega, üldiselt on leitude, et need jäid tegelikkuses ellu rakendamata.

Eesti talupoegade lugemisõigus suurem kui Venemaal. Mingite otsuste edasikaebamine kindralkubernerile, kus nii mõnigi otsus ümber pöörati. Kes ja kuidas jääb konspektist selgusetuks.

Kogu eelnev jutt Liivimaa kohta.

1767 Peterburis mingi seadus-komisjon, kus arutati talupoegade õiguslikke seisundeid.